"Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuglevat viirese varju ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvat üksikut purje. Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda kui magava hiiglase raudrüüs rinda ja kuulata laineid, mis veerevad randa kui tuiskavad leegid, mis raksuvad mis kirglikult kutsudes tuksuvad, mis mürinal maltrannale vaovad ja siis jällegi kaovad kui vägi, mis taganeb vaenlase eest, või põdrakari läeb põleva padriku eest..." (Friedebert Tuglas "Meri") |